illusioonid.

veel ei pressi pisarad ligi, veel hoian kinni kujuteldava reaalsuse tasakindlast servast, veel olen vist mina, armastan, eraldan, märkan, armastan tugevamalt, hingan, kuuman elu.

 petan end.

 

aga muud mul ei ole.

kesk koitu uuelt päevalt võtad süütust tuhat lubadust ta huulilt püüad öö rääm veel silmapiiril mustendamas meri halla taob su soontesse.

Muriel Barbery, “Siili elegants”, lk 78

viimase aja üks mõnusamaid kokkukõlamisi raamaturiiulilt väljaspool teatri- ja muusikaalast kirjandust. pisike lõik sügise eelõhtusse, sobib teetassi kõrvale :))

Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele aistingutele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist rahu. Jah, universum kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga ilu, meid ümbritseb mõttetus. Joogem siis tassike teed. Vaikus võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas valguses. Ja igas sõõmus õilistub aeg.

 

kõikvõimalikkuse reaalsus

ma armastan õhtuseid ööhämarusse libisevaid proove, seda esietenduse-eelset perioodi, kus ainsaks reaalseks valguseks on lavaprožektorite värvifantaasia, sest päevavalgust lihtsalt ei jõua märgata – nii nobedalt kulgeb aeg hommikuse ja õhtuse proovi vahel ja enamus aega möödub nagunii saalis, kus sind ümbritseb kõikvõimalikkuse reaalsus. see on hea väsimus, mis sind pärast 14-tunnist tööpäeva välise suhtes apaatseks teeb, sest väljas ei oskagi ju enam olla. ükskõik kui väsinud ma olen, ei vahetaks ma lavalt elluärkavaid emotsioonikilde millegi vastu. samm-sammult, ühtse energiaringi väikese osana, hapralt, kuid tasakindlalt moodustuva terviku poole…

üks laul

nick drake oskab elu lihtsaks laulda.

TIME HAS TOLD ME (youtube)

Time has told me
You’re a rare rare find
A troubled cure
For a troubled mind.

And time has told me
Not to ask for more
Someday our ocean
Will find its shore.

So I`ll leave the ways that are making me be
What I really don’t want to be
Leave the ways that are making me love
What I really don’t want to love.

Time has told me
You came with the dawn
A soul with no footprint
A rose with no thorn.

Your tears they tell me
There’s really no way
Of ending your troubles
With things you can say.

And time will tell you
To stay by my side
To keep on trying
‘til there’s no more to hide.

So leave the ways that are making you be
What you really don’t want to be
Leave the ways that are making you love
What you really don’t want to love.

Time has told me
You’re a rare rare find
A troubled cure
For a troubled mind.

And time has told me
Not to ask for more
For some day our ocean
Will find its shore.

teatrile

http://www.youtube.com/watch?v=19V-GhZlDGU

soovitan!

eesti draamateatris: john logani “punane” ain lutsepa ja uku uusbergiga peaosades.

veri vemmeldab kõrvus

raiub rauda ihusse

tuliseid tükke mu naha alla

Postimehe erileht 2011

sellega sisustasin oma suve. seekord siis selline: POSTIMEES.

“parsifali” esimese läbimängu pildid

olge siis kohal. selliseid hääli ja sellist lavastust siinmail niipea ei näe.

“parsifali” lava täna hommikul

“parsifali” lava täna hommikul.

Estonia eri/Postimees 2010

siin

kunagi oskasin kirjutada, ehedalt ja tundega.

tagasipõige aastasse 1989

leidsin laulasmaal saunast 1989. aasta 20. aprilli Edasi. olin selle ilmudes juba kuu ja 12 päeva seitsme aastane. lugesin artiklit teeoludest ja tundus, et kirjeldatakse 2011. aasta tallinna tänavaid. viimaselt leheküljelt leidsin aga paar südantsoojendavat kuulutust: “Ostan teisel või kolmandal lüpsil lehma. Kirj. J*** 171-**”. või: “Müüa varajase kapsa taimi “Ditmarsi” ja “Kuusiku varajane”, hiljem ka säilituskapsa taimi.” või rubriigis “klubid”: ***-nim. kultuurimajas 21. aprillil kell 22 VIDEOSHOW, limonaadibaar.” või “Noortemajas “Sõprus” homme kell 21 DISKOÕHTU”. :)

kõigil on kusagil amfortase haav, mis lõpmatust veritseb ja millele kundry palsamid vaid mõneks tunniks leevendust pakuvad.

“kirjad noorele romaanikirjanikule”

mario vargas llosa. LR 2011/15-16

imehea lugemine. järgnev katkend võiks, muide, ka teatri kohta käia:

kirjanduslik kutsumus ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. see on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) orjad. nii nagu minu pariisi sõbra puhul, saab kirjandusest pidev tegevus, mis allutab enesele kogu eksistentsi, ei piirdu ainult nende tundidega, mida kirjutamisele pühendatakse, vaid imbub kõigisse teistesse tegevustesse, sest kirjanduslik kutsumus toitub kirjaniku elust ei rohkem ega vähem kui paeluss kehast, kus ta parasiteerib. flaubert on öelnud: “kirjutamine on elamise viis.” teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutstumuse, ei kirjuta, et eleada, vaid elab, et kirjutada.

kohvikus

täna oli taas üle hulga aja vaba päev ja nii jõudsin pärastlõunal kohvikusse, kuhu pole 5 aastat aega leidnud sattuda. üllatuseks leidsin sealt 7 aasta taguse iseenda. palusin ta lauda, tellisin talle klaasi veini ja pakkusin lugemiseks mario vargas llosa “kirjad noorele romaanikirjanikule”. paistis, et talle meeldis ja mulle meeldis ka. vaatasin klaverit kohvikunurgas, laudlina, teda, küünalt ja lampi, kohviku põliselanikku kuldset retriiverit, kes taas oma koonu mu sülle pani ja mõnuledes end kõrva tagant sügada lasi, ning tundsin end ütlemata õnnelikult. leidsin ka ühe katkenud mõttesoone, mis mõnusa surinaga end taas ilmutas ja paberit ning sulepead nõudis. perfect unision.

kevad muudab

kevad toob kaasa uutmoodi olemise ja tahtmise oma elu ümber korraldada….

(või vähemalt mõelda sellest, kui tegudeni ei jõua.) vahel tundub, et nüüd tahaks eluks plaani, ei taha enam niisama hulpida, tahaks… eesmärke? ootusi, besides kaevuda sügavamale kunsti ja teha asju paremini? (see ei ole ju päriselt plaan, ega?)

fal parsi

tagasi soome rahvusooperi “parsifalilt”. ei suuda uinuda! liialt palju mõtteid ja emotsioone, mis vajavad esmalt lahtimõtlemist ja -kirjutamist. siis jagan…

üks kõrvalekalle normist… sellest graafikust, kus kõik tundub turvalise tormamisena mööda ettemääratud tunnelit esietenduse poole… üks samm 5cm teerajast kõrvale ja sa vajud reieni lumme, ollusesse, mis hoiab sind kinni piisavalt kaua, et sul tekiks aega mõelda. mõelda väljaspool tsüklit. see on ohtlik. kogunenud on nii palju mõtlemata jäänud mõtteid, et nende tulv viib tasakaalust välja ning ähvardab mõtterajal kõndivaid jalgu villi kõnnitada.

life is a provider of daily paradoxes. physical presence is not a proof of your existence nor your current location. name without physical presence qualifies both for your existence and location. all our faith lies in avatars.

kõvaketas ei salvesta.

„Ma ei mäleta. Minu peas on auk, sada tuhat nime voolab sellest välja. Nimed, mida ma veel kunagi kuulnud pole, ka minu enda nimi voolab minust läbi.“

Wallenberg

mõnikord on küsimustele raske vastata.

KUIDAS KUIDAS KUIDAS saab keegi küsida pärast kõiki neid hetki, et kas sulle MEELDIB teatris töötada?? mida sellele vastata? kas sellele saab vastata? miks ma sellest küsimusest aru ei saa? kas ma peaksin endasse veel sügavamale vaatama? kuhu? mis värvi on armastus? mis on elu mõte? miks on maa ja taevas? mis saab pärast surma? ükskõik, mis sa vastad, on see tõest ikka veel nii kuradi über-kaugel.

hetke muusikavajadus

metallica “the black album” kuluks praegu ära.

kaunitarid fotokas

täna pildistasin tõelisi iludusi. kahju, et iga instrumendi hing ja aura passipildile ei jää. kaunid, graatsilised, õrnad, iseloomukad, võrgutavad, lõhnavad, siledad, läikivad, igale omanikule ütlemata kallid… varsti on teatri pillipark üles võetud.

minu pöff

sel aastal selline:

“inimestest ja jumalatest”

“ääremaa”

“moskiitovõrk”

“teel”

nüüd lähen

pooleks tunniks parki suusatama. elagu lumi!

schopenhauer ütles

mis ON OLNUD ei eksisteeri enam; ja eksisteerib samavõrd kui miski, mida pole KUNAGI olnud. kuid kõik, mis eksisteerib on järgmisel hetkel MÖÖDANIK. seega ükskõik kui tähtsusetu midagi, mis kuulub olevikku, on ülim millegi tähtsa suhtes, mis kuulub minevikku; seda seepärast, et esimene on REAALSUS ja suhestub viimasega nagu “midagi” “mitte millegagi”.

exhausted.

exhausted. pillikeel hakkab katkema.

tunne on hea.

hea tunne on.

laupäeva õhtu ja “boheemi” teine esietendus on möödas. maja peal kõnnib ringi kratt, kellesse on sisse puhutud killuke iga selle maja töötaja südamesoojast ja seetõttu ongi ta viimastel päevadel kokku kuhjanud nii palju häid emotsioone kui ei kunagi varem. “boheemi” lavastusperioodiga on toimunud see õige üheshingamine (unustage hetkeks  laulu- ja tantsupidu).

ma tean, inimestes on kõigis sees üks (pilli)keel, millel mängides ta helisema hakkab ja ran on osanud selle igas inimeses üles leida. ja siis veel see, et puccini does it again – mitte “üks sädelev tenoriaaria siia, sädelev sopraniaaria sinna, üks võimas koor ka kuhugi ja siis veel need miljonid hetked aariate vahepeal, mis kõik on vaja kuidagi täita”, vaid päriselt elav muusika, mis kõnetab sind nagu hea luuletus, riimides sinus tundeid, mõtteid, lugusid ja viies sind endaga kaasa.

“boheemis” on mälestusil (võib-olla seepärast mul ongi tunne, et ma pole tükk aega ühtegi esikat nii oodanud nagu seda ). on see “b”, mis oli 17 aastat tagasi ja see, mis oli 7 aastat tagasi, pärast mida hing oli ripakil-rebenenud ja lasnamäe uduseks nutetud bussiakna tuhmist peegeldusest paistis see päris ehe ja tõeliste emotsioonidega maailm nii kättesaamatu… ning see, mis akna puhtaks pühkimisel sealt läbi kumas oli nii troostitu. võta või jäta.

ja kui keegi etenduse- ning peojärgses ülivaikses koridoris midagi ütleb, siis on see maailma kõige õigem asi.

hea tunne on.

varsti asendavad facebook jmt virtuaalsed keskkonnad elava vestluse.

kui tarkuseterad ei kehti

shakespeare on öelnud: “midagi pole iseenesest ei hea ega halb. asja teeb heaks või halvaks mõtlemine.” aga elus on asju, mis lihtsalt ON ja mida ei anna paremaks mõelda. või teeme seda siiski ja nimetame “põhjendamatult kõrgeks enesehinnanguks”.

being me. jees.

the only thing that theatre has in common with the world outside is gravity. the rest is alice’s wonderland.

eilne päev oli tuubil täis “asju”. kalender kippus lõhki minema ja mitmekordselt ülekirjutatud lehekülg pastaka all rebenema. hommik algas kell pool üheksa mannide riietamisega infotunni jaoks, jätkus intervjuude tegemise, proovi pildistamise, veel intervjuude tegemise, jooksvate ülesannete lahendamise, raamatukogutreti, kiirete koridorivestluste ja “diibi panemise”, parukate otsimise, voltimise-kleepimise, kõne harjutamise, koosolekute ning organiseerimise-kontrollimisega, et kõik õhtuseks infotunniks valmis oleks. laua taha istuda jõudsin ainult nentimaks, et meilbox uputab ja kava tahab kirjutamist. peeglisse vaatasin esimest korda kella 16 paiku liftis ning pidin muiates tõdema, et närvipinge on positiivne – selline päev on võimalik ainult teatris! oi kui õudne oleks istuda kusagil ametnikuna laua taga, pidevalt jalgu kõlgutada, lõputuid kohvipause planeerida, et seda õnnetut ja kõiki järgnevaid õnnetuid päevi õhtusse saata, et kuu lõpus see tasu vastu võtta, mis igava ja rutiinse töö eest kunagi rahuldav olla ei saa! (vahel mõtlen, et tüütu ja rutiinne töö peaks olema kõrgemalt tasustatud, sest aju- ja emotsioonirakkude suretamise eest tuleb maksta ja mitte vähe). kuhu ma tahtsin jõuda? ah selleni, et olen tänulik taas ühe sellise päeva eest, mis järgmisel päeval tekitab pingelanguse, peavalu ja palju uusi ideid. on tore, et teatris ei teki kunagi paigalseisvat ja hapuks minevat rahulolu. gotta keep moving on, becoming better. excitement.  loving it. being thankful for it. being me. jees.

ka selleks on facebooki vaja

vahel on lihtsalt hea vaadata oma profiili. sealt saan teada mõningaid olulisi fakte: olen olemas, mu ümber on sõbrad ja lähedased, mul on vanus ja mis on minu viimaste päevade kõige üle keevamad emotsioonid. mõnikord sellest piisab, et end jälle ühes tükis tunda. simple :)

I love my life.

mõnikord mõtled naljakaid mõtteid. siis kui enam ei jaksa. ja korraga tuleb järgmisel hommikul teadmata suunast tohutu jõud ning sa jaksad jälle, oled nõus end tilgatumalt tühjaks rabelema, sest see on ainus võimalik elu. ma armastan-armastan-armastan seda elu täis tööd ja teatrit!

parsifal

see haarab endasse, võtab ja vallutab, võib-olla ka valutab natuke kusagil sees, et siis taas ühel hetkel plahvatades päevavalgele tulla. täna oli “parsifali” pressikas.

allpool aga üks varsti ilmuv artikkel. olen juba nakatunud, mõistate, see on mu sees!!

Enneolematu ja grandioosne – Wagneri „Parsifal“ esmakordselt Eestis

Intervjuu lavastaja Nicola Raabiga

Palun tutvusta „Parsifali“ lavastusmeeskonda ja lauljaid

Osatäitjate valimine alles käib, kuid kindlasti tuleb kaks koosseisu – suurema Wagneri laulmise kogemusega lauljad ja nooremad, kellele see on hea võimalus end proovile panna. Tegelikult vajame lauljaid, kes oleksid avatud mõtlemisega ja valmis laulma Wagnerit antud tingimustel. Kui koosseisus on kas või üks laulja, kes ei mõista, et Noblessneri valukoda on midagi muud kui kõigi mugavustega ooperimaja, siis ei sobi ta sellesse projekti.

Mida see ooper sulle tähendab?

Ma ei saa öelda, et oleksin „Parsifali“ väga kiindunud, sest selles on palju kristlikku sümboolikat ja mul tekkis küsimus, kuidas peaksin seda üdini tänapäevase inimesena tõlgendama? Hiljem mõistsin, et kristlus on ainult pealiskiht, sest Wagner ei olnud usklik inimene. Väga paljud, ka Wagneri fännid, tahaksid „Parsifali“ näha läbi ja lõhki kristliku ooperina, kuigi helilooja ei maini mitte kusagil otseselt jumalat. Kui teosesse süveneda, siis ei saa seda üheselt tõlgendada, sest selles on palju erinevaid sümboleid nagu kõigis Wagneri teostes. Ooper viimane lause „Olgu õnnistatud meie lunastaja“ jätab lahtiseks, kes on lunastaja. On see Parsifal, Amfortas, Jumal, või teadmine?

„Parsifali“ lavastamiseks on palju võimalusi, näiteks jutustada lugu või seda kommenteerida. Bayreuthiski on lavale tulnud erinevaid versioone – 2004. aastal näiteks Christoph Schlingensiefi Aafrika etnosugemetega lavastus, millest tuli suur skandaal, kuid minu arvates oli see suurepärane. Järgmise „Parsifali“ lavastas Stefan Herheim, kes leidis igale tegelasele ja situatsioonile vaste Saksamaa või Wagneri suguvõsa ajaloos. Herheim sai hakkama millegi erakordsega. Tahan öelda, et see ooper kannab kõik välja.

Tallinnas on meil tegemist väga omanäolise esinemiskohaga, mis muudab kogu lavastuse eriliseks. Lavastamine sõltub ajast, kohast ja kontekstist. See ei tähenda, et lähtuksin konkreetse paiga ajaloost, kuid peab ära tabama, milline jutustamise viis siin toimib. Võime kunstnikuga luua ulmelise lahenduse, kuid lõpuks tahan ma ikkagi lugu jutustada.

Kõigepealt tuleb vastu võtta tähtsad otsused, näiteks – mis on Graal? Kui oletada, et see on anum, siis saab sellesse midagi sisse panna ja see on väga oluline. Libreto järgi oli selles Kristuse veri, kuid minu jaoks on oluline, et Graalis on tühimik ja saab ise valida, millega seda täita. Ooperi sümboolikas on Graali kõrval tähtis ka üks teine ese, mis usaldati kuningas Titureli valdusesse – oda, millega haavati ristil rippuvat Jeesust. Need on kaks vastandit – üks, millesse on võimalik midagi panna ja teine, mis on ja jääb alati hävitavaks relvaks. Niisiis kaks vastandit – hea ja halb. Võib-olla on kõigil meist oma tähenduse ja sisuga Graal ning alles selle leidmisel mõistad Graali olemust. Seda püüangi näidata.

Kaalusid ka teiste esinemispaikade kasutamist. Miks langes valik Noblessneri valukojale?

Olen alati tahtnud lavastada mahajäetud tööstushoones. Minu assistent Ran Braun, Estonia lavastaja Neeme Kuningas ja projektijuht Rein Mikk otsisid kümme päeva, käisid läbi mitu erinevat kohta, kuid ükski neist  polnud päris õige – kord ei sobinud akustika, kord oli midagi muud puudu… Käisime ka Pirita kloostri varemeis ja olin juba valmis seal lavastama. Päev hiljem aga läksime Noblessneri valukotta ja ma tundsin, et see on õige koht.

Paljud kardavad Wagneri oopereid, sest need on pikad ja vajavad süvenemist. Eestis puudub ka Wagneri esitamise traditsioon. Mida ütleksid kõhklevale inimesele julgustuseks?

Teadvusta endale, et ooper on pikk, kuid tule kohale ja lase end toimuval kaasa haarata. See on täiesti hoomatav ooper. Piisab sisu kokkuvõtte lugemisest, et olla võimeline kogema ooperi erinevaid tasandeid.

Siin on kaks maailma – üks, mis peab ennast heaks ja teine, mida hea peab halvaks. Tegelikult on heal maailmal probleem – ta on takerdunud soovi olla parem kui lihtsalt hea. See on väga oluline ja ma püüan seda oma lavastuses ka välja tuua – näidata maailma, mis ei ole võimeline lahendama endast tulenevat probleemi. Ooper räägib inimlikkusest ja inimeseks olemisest – need teemad on aegumatud ja seepärast puudutab see teos meid ikka ja jälle, ükskõik, mis nurga alt seda vaadata. See on omaette maailm.

Küsitlenud Liina Viru

artiklisoovitus

kes veel sirpi kätte pole jõudnud võtta, siis siin on üks hää artikkel.

ei kuuuleee!!!

kui õllesummer rõdu kaudu tuppa ei roniks, kuuleksin keskuses keerlevat anna maria jopeki plaati ja lugu “teskno mi teskno”.

pargiidüll

vaatasin pargis lilli kastvat pargivahti. ta piserdas punetavaid, valendavaid ja sinerdavaid õisi õrnalt nagu ema, kes duššitab oma päevakriimulisi vallatuid marakanne. lilled vastasid piisasabinale mõnulevalt värisedes. madalale laskunud päev põimis piiskadesse kulda ja nii pudeneski õitemerre saalomonlikke rikkusi. see oli kaunis harmoonia, mis pargivahi ja lillede vahel valitses.

liiv laulab

täna jätsin ühe laulu laulasmaa kaheharulise männipuu otsa. viis oli kahtlaselt tättelik, sõnad minu omad ja puu otsast tulnud.

ma võiksin üht laulu laulda

mis kannaks üle metsa ja vee

ma sõnu võiks lausuda palju

kuid kellele kuuluksid need?

ma võiksin üht laulu laulda

nii palju on sõnu mu sees

kuid matsin nad rannale liiva

et rahu saaks miski mu sees

tekkis lihtsalt äkki tuju…

mart läks juuksurisse ja mul tekkis sellest vastupandamatu tahtmine juustega midagi ette võtta – nüüd ja kohe! norisin end kaasa, kuid jonnivat last üldjuhul kaasa ei võeta. seepärast tegin kohe järgmisel päeval juuksurisse asja. võtsin esimese saadaoleva aja ning marssisin uksest sisse ja teadustasin oma sulaselge soovi: “tahaksin mingit muutust. et oleks teistmoodi, aga mitte päris”. ja see on nüüd siis tulem… enamus ei märka midagi, mina aga tean, et mul pole viimase 6 aasta jooksul nii lühikesi juukseid olnud. alguses, vaadates, kuidas 10-15 cm salgud põrandale ja sülle rabisesid, hakkas hirm, sest ei mina ega juuksur teadnud vist veel täpselt, milline on lõpptulem, AGA mina olen rahul!

ja on asju, millest mitte kunagi kellegagi rääkida pole. need vist neelatakse alla ja tehakse hea lapse nägu pähe. või kirjutatakse blogi ja paisatakse see virtuaalsuse näivasse anonüümsusesse. küll homseks on kõik jälle ununend! :)

ja kusagil on unistavad inimesed, hädaldavad inimesed, õnnelikud inimesed, sarkastilised inimesed, hajameelsed inimesed, romantilised inimesed, suure suuga inimesed, lubadusi unustavad inimesed, emotsionaalsed ja emotsioonitud inimesed, päikesepruunid inimesed, uitavad inimesed, lähedased inimesed, kes mõjuvad hirmutavalt kaugetena, tegudeinimesed, tigudeinimesed, võõrad inimesed, kes mõjuvad hirmutavalt lähedastena, tööd rügavad inimesed, kiirustavad inimesed, rahulikud inimesed, mõnusad inimesed, kallid inimesed, nihkes inimesed, inimesed, kelle jaoks aega pole ja siis need lõpmatult teised inimesed.

pildikesi laulasmaalt

eile õhtupoolikul saabusin laulasmaale päikesesooja majakesse. isa osutas mulle transportteenust ning istusime pärast päikesekollases köögis, jõime veini, sõime juustusaia ning seibisime moskva suitsuvorstist endale pekitäpilisi vorstimünte. millal ma viimati isaga niimoodi rääkisin? vahetult ja otse? vist sai süda kergemaks ja maailm helgemaks. millegipärast ei ole olnud julgust või sobivat hetke, et maha istuda ja sõnu vormida. aga nüüd tulid nad iseenesest.

täna oli esimene tõeliselt suvekuum päev. pilvepatjade vahelt maa peale piiluv päike kõrvetas kontideni ulatuvat rammestust lihasse. otsustasin hommikul pisut “silva” kallal nokitseda ja kalmanist mõned mõtted kokku klopsida ning seejärel suundusin randa, tuglase reisikirjad kaenla all. rannani viivat metsateed palistavate puude okstel oli üsna lai valik suplusest ja päevitamisest ülejäävat inventaariumi – kõige arvukamalt esindatud artiklid olid ujumis- ja aluspüksid. tõeliselt kirev väljanäitus oli. männimetsa liivkuiv õhk lõhnas vannivahu järele, mida lõhestas jahutav veesügavuse hõnguline meretuul.

õhtul veel pisut “silvat” ning äikese-eelse lämbusega aiaõhku. kohvinauding terrassil, reisikirjad ja madin suurt tuba asustada tahtva vaablasega. see oli tõeliselt suur isend – pakun pikkuseks keskeltläbi 3,5 cm. lõpuks otsustas ta käterätiku kaasabiga lahkuda. istusin taas terrassile ja vaatasin enda ümber lokkavat rohelust. see hetk oli täiuslik! virisen alati, kui üksi pean jääma, aga avastan alati, et iseolemise hetked on mõnusalt kosutavad. ploomipuud mööda ülesrühkivate tigude paraad on omandanud uusi värve – seal on roosakaid, valgeid, iirisekarva tigusid ning üks helesinise varjundiga kojakandja. näib nagu oleks mõni laps koeruse pärast “merekivikese” komme puutüvele kleepinud.

mis on inimese elus oluline?

olen nädal aega maal lugenud. parsifali-teemalist kirjandust, woolfi päevikuid, impressionismi arengust ja puccini elulugu. kõik raamatud on korraga käsil. lugedes woolfi päevikuid ja mõeldes ühele ja teisele sündmusele või mõttevahetusele, raamatutele, mis kirjeldavad selle ajastu geeniusi, jäävad mõned asjad torkima. kalev kesküla lahkumine tõi meelde panso pideva hirmu – kas jõuab ikka kõik ära teha või jõuab saatus sinust ette? jah, mis siis, kui ei jõua teha kõiki neid asju, mis peas ja hinges pakitsevad ning elluäratamise ootuses kuhjuvad, sest 24h ei ole piisav? kes kirjutab ära need raamatud, mis peas vasardavad? loeb läbi selle kirjanduse, mille järele hing õhkab? teeb teoks selle, mis otsib sobivat hetke, et end elule äratada? varsti saan 30, taas üks kummaline murdepunkt inimese elus. vist. või vähemalt tundub, sest muutusi paistab ukse taga ootavat omajagu. tahaksin rääkida inimeseks olemisest ja tema muutumisest ajas. ma ei taha valmis vastuseid (sest tean: elu läheb lõpuks ikka nii nagu ta täpselt läheb), tahaksin teoretiseerida. mis on inimese elus need tähtsaks peetud asjad, mida inimene tegema peab? kuhu jõudma? mis on üldse oluline? mis saab sellest, mille nimel inimene oma elu jooksul vaeva on näinud – kuhu see läheb ja mis sellest saab? kellele on vaja pürgivaid inimesi ja nende tunglevaid mõtteid, aateid ja usku?

pariisimuljed

on siin.

mis muud, kui pariisi

lõpetasin just pakkimise ja kell on alles 01.35. kohver on kuidagi kerge ja kindlasti on seal enamus riideid pariisi ilmale mitte vastavad. mart alles tukastab esimest pakkimiseelset tukastust diivanil, seega on kõik korras (meil ongi pakkimisvahe ca 2,5 h). kuidagi niiske ja sompus olemine on, aga eks sealpool tuleb suurlinnamelu ning pressib su nukrusest tilgatumaks. kuulasin täna “cyranod” – imeline muusika, vaimukas libreto. lubasin, et ma seekord ei nuta cyrano surma puhul, aga ei õnnestunud. väga ilus etendus oli – dirigeeris pähn ja ooper kõlas värskelt ning uuest elust laetuna. alfia kamalova on puhas ja särav sopran, kelle roxane mõjus väga veenvalt ja kõrva paitavalt. elp tõi cyrano olemuse nii jäägitult välja, et ooperi lõpus tundsin, et kaotasin nimitegelase näol just kui väga lähedase inimese ja suure osa oma hingest. tänane emotsioon oli jälle see, mille pärast ma seda teatrit üle kõige armastan.

päeval jalutasin linnas ja vaatasin inimesi… 11 kuu jooksul pole mul aega olnud kulgeda plaaniväliselt – teel punktist A punkti B võibolla veel punkti C või M. väga vabastav tunne oli, kuigi ca 1,5 h asjatamise järel tekkis rahutus, et nii kaua töö asjadest eemal olen olnud :p südamerahustuseks nokitsesin tööl veel mõned asjad paika, saatsin meeldetuletusmeile, mida keegi suvel nagunii ei loe (aga sügisel, uue hooaja alguses ei võta ma enam hilinejaid jutule) ning suundusin uuesti majast välja – viru keskuse raamatupoe viimase korruse kohvikusse. raamatupoodi on tehtud MOLESKINE’i lett!! valik on üllatav. mis kõige toredam, seal oli “books I’ve read” kaustik (!), kus iga tähe juures oli üks kirjaniku lausung raamatute ja lugemise kohta. unbelievable, et keegi selliseid asju trükib :)) ma armastan moleskine’i märkmikke, kui eelnev jutt piisavalt selget vihjet ei anna. aaaa! mulle jõudis postiga kohale see raamat: “a companion to wagner’s parsifal“. see on väga põnev ja asusin seda lugema. kohvikus oli üks väga tülpinud olemisega noor neiu, kes täiesti üksi pidi tervet kohvikut teenindama nii koristaja, ettekandja kui müüjana ning vist mingil määral ka kokana. ühesõnaga… ootasin oma teed täpselt 25 minutit. mul oli sellest tüdrukust kahju, temas ei olnud enam muud kui tülpimus oma töö vastu ja väsimus.

vihma sadas katusele. kuna olin vihmavarju tööle jätnud, siis ka näole ja kingadesse, see oli nii hea. nüüd võitlen unega ja ootan puhkusetunde saabumist. tänases “cyranos” teatakse, millest räägitakse: “teist nädalat pariisis ja rängalt armunud niisiis – see nöök ei ole kahjuks üldse väär.” peab paika. opéra paris ja champs-elysées teater – siit ma tulen!!!

rule number 1: whatever you do or whatever you say, a woman is never satisfied :)

see hooaeg peaks nüüd kiiresti lõppema – inimesed on väsinud, kõik teeb haiget ja inimlikkus on kadunud.

23 päeva. sellest 9 ööpäeva hullumeelset rabamist.

avastus! metsosopran isabel leonard.

mart avastas ja mulle meeldib – isabel leonard. katkend siin.

mezzos kanti üle 2009. aasta  salzburgi festivali “cosi fan tuttet” – Patricia Petitbon (Despina), Miah Person (Fordiligi), Isabel Leonard (Dorabella), Topi Lehtipuu (Ferrando), Johaness Weisser (Guglielmo), Bo Skovhus (Don Alfonso) jt. dir. Adam Fischer.